Call of the heart

In the second fall of my doctoral studies, it began to dawn on me with particular clarity that I probably don't want to become a literary scholar. I had guessed it already before, but the subject of my doctoral thesis was so inspiring, the professors so supportive, my fellow students awesome and the lectures exciting… But when I looked at myself honestly (and my not-so-advanced doctoral thesis), I realized that my energy was very different when I devoted myself to my heart's calling and writing books.

The mind still thought that maybe I should be practical and do some "real things" - real work, science... until I realized with astonishment how much poorer the world would be if many talented writers and other creative people had chosen "real work" and worked somewhere as journalists or literary scholars.

*****

Südame kutse
Mu teisel doktorantuurisügisel hakkas mulle erilise selgusega kohale jõudma, et ma vist ikka ei taha kirjandusteadlaseks saada. Eks ma olin seda mingil määral aimanud juba varem, aga mu doktoritöö teema oli nii tore, õppejõud nii toetavad, kaasüliõpilased ägedad ja loengud põnevad… Aga kui ma endale ausalt otsa vaatasin (ja huvipuuduse tõttu mitte eriti edenevale doktoritööle ka), sain aru, et mu energia oli hoopis teistsugune, kui pühendusin oma südame kutsele ja raamatute kirjutamisele.

Mõistus arvas ikka, et äkki peaks olema asjalik ja tegema mingeid “päris asju” - päris tööd, teadust… kuni taipasin jahmatusega, kui palju vaesem oleks maailm, kui paljud andekad kirjanikud ja teised loomingulised inimesed oleksid valinud “päris töö” ja kuskil ajakirjanike või kirjandusteadlastena omaette pusinud.