The most joyful path

On Christmas Eve, I thought again about this how the world and signs reflect 1) what is in the heart and mind; 2) the most joyful path. I pondered… and realized it was one and the same.

*****

Kõige rõõmuküllasem tee

Mõtisklesin jõuluõhtul jälle selle üle, kuidas maailm ja märgid peegeldavad 1) seda, mis on südames ja mõttes; 2) kõige rõõmuküllasemat teed. Mõtisklesin… ja sain aru, et see ongi üks ja sama.

Let’s stay together

Sometimes you get angry with someone close to you. On one such occasion, I walked out the door and took a taxi. And then - first we stopped behind a traffic light, right next to a big mental health promotion poster with the text "Let's stay together", then I saw the Children's Fund advertisement "Together is easier".

Pretty clear signs as to which is the most joyous path…

*****

Püsime koos

Mõnikord ikka vihastad mõne lähedase peale. Ühel sellisel korral astusin uksest välja ja sõitsin taksoga minema. Ja siis - kõigepeal peatusime foori taga, täpselt suure vaimse tervise hoidmist propageeriva plakati kõrval, millel tekst “Püsime koos”, seejärel nägin Lastefondi reklaami “Koos on kergem”.

Üsna selged märgid, milline on kõige rõõmuküllasem tee…

Golden raspberries

I have a lot of respect for entrepreneurs and entrepreneurial people, but I have been repeatedly told by signs that this is not my path. Another fun example: I was doing a business plan as homework for a college entrepreneurship course when my husband brought me a bowl of fruit salad. I was head over heels in my work and didn't even notice it at first, but when I started eating it later, it suddenly seemed significant, because probably inspired by the world of cinema (where Golden Raspberry awards are given to the worst films and performances), the appearance of raspberries has also become a bit of a sign for me that I'm not on the best way (poor raspberries, I'm actually starting to feel sorry for them now, because I really like them too!). However, cherries ("cherry on the cake", etc) are for me associated with good signs, creme de la creme and appreciation.

*****

Kuldsed vaarikad

Ma austan tohutult ettevõtjaid ja ettevõtlikke inimesi, aga mulle on märgid korduvalt näidanud, et see pole minu tee. Veel üks lõbus näide: tegin parasjagu ülikooli ettevõtluskursuse jaoks kodutööna äriplaani, kui mu abikaasa tõi mulle kausikese puuviljasalatiga. Ma olin töösse süvenenud ega pannud seda algul tähelegi, aga kui hiljem seda sööma hakkasin, tundus see äkki märgiline, sest ilmselt filmimaailmast inspireerituna (kus antakse Kuldse Vaarika auhindu halvimatele filmidele ja osatäitmistele) on vaarikate ilmumine saanud mu jaoks ka natuke märgiks, et ma pole just parimal teel (vaesed vaarikad, mul hakkas neist praegu lausa kahju, sest nad tegelikult väga maitsevad mulle!). Kirsid aga (“kirss tordil” jne) on mulle hea märk, seostudes elu koorekihi ja tunnustusega.

Avalanche of signs

I took an entrepreneurship course as one of the university's compulsory courses, even though I didn't really want or need it, but I had to choose something from the compulsory subjects. The professor was nice and the course was still useful, but the signs immediately started to show me that no, this is not your direction! 

I also had deja vu moments with the time seven or eight years ago when I tried to take another entrepreneurship course: on the first attempt I gave up when my newly started promising relationship immediately broke up, on the second attempt I passed the course, but it led to an incredible amount of drama in relationships and unhappiness. This time it was all lighter, but the signs were still active. Things were falling apart, I broke several things, my energy level was low, the dog had health problems and relationships were not exactly shining.

*****

Märgilaviin

Võtsin ülikooli kohustuslike valikainete seast ettevõtluskursuse, ehkki ma tegelikult väga ei tahtnud ega vajanud seda, aga pidin kohustuslikest ainetest midagi valima. Õppejõud oli tore ja muidugi kursusest ikka kasu ka, aga märgid asusid igatahes kohe mulle näitama, et eiii, see pole Sinu suund! 

Deja vu oli ka seitsme-kaheksa aasta taguse ajaga, kui proovisin võtta töötukassa ettevõtluskursust: esimesel katsel loobusin, kui mu värskelt alanud paljutõotav suhe kohe vastu taevast lendas, teisel katsel läbisin kursuse, aga see tõi kaasa uskumatu hulga draamasid suhetes ja muud ebaõnne. Seekord oli kergem, aga märgid aktiivsed ikkagi. Asjad lagunesid, mitu asja pillasin kildudeks, enda energiatase oli madal, koeral tervisemured ja suhted ka just ei säranud.

Call of the heart

In the second fall of my doctoral studies, it began to dawn on me with particular clarity that I probably don't want to become a literary scholar. I had guessed it already before, but the subject of my doctoral thesis was so inspiring, the professors so supportive, my fellow students awesome and the lectures exciting… But when I looked at myself honestly (and my not-so-advanced doctoral thesis), I realized that my energy was very different when I devoted myself to my heart's calling and writing books.

The mind still thought that maybe I should be practical and do some "real things" - real work, science... until I realized with astonishment how much poorer the world would be if many talented writers and other creative people had chosen "real work" and worked somewhere as journalists or literary scholars.

*****

Südame kutse
Mu teisel doktorantuurisügisel hakkas mulle erilise selgusega kohale jõudma, et ma vist ikka ei taha kirjandusteadlaseks saada. Eks ma olin seda mingil määral aimanud juba varem, aga mu doktoritöö teema oli nii tore, õppejõud nii toetavad, kaasüliõpilased ägedad ja loengud põnevad… Aga kui ma endale ausalt otsa vaatasin (ja huvipuuduse tõttu mitte eriti edenevale doktoritööle ka), sain aru, et mu energia oli hoopis teistsugune, kui pühendusin oma südame kutsele ja raamatute kirjutamisele.

Mõistus arvas ikka, et äkki peaks olema asjalik ja tegema mingeid “päris asju” - päris tööd, teadust… kuni taipasin jahmatusega, kui palju vaesem oleks maailm, kui paljud andekad kirjanikud ja teised loomingulised inimesed oleksid valinud “päris töö” ja kuskil ajakirjanike või kirjandusteadlastena omaette pusinud.